üks pilv

Minu hirm oli temas, sest ta oli igavene, ta oli igavene, lendasin temast eemale ja keerlesin tema ümber, ta ei hoolinud enam, nagu absurdist tulnud basiiliku seemik. Mulle meeldis kaktus, sest see oli nii üksildane ja tühjenenud, et ma ei teadnud, et selle kõrvale mahub nii palju taimi. Mu hirm oli selle lõksus ja ma ei tahtnud ikka veel põgeneda.

Ma lendasin ja maandusin ta kätele nagu tuvi.
Mulle meeldib tema külge klammerduda nagu väikesele tüdrukule, kes hoiab oma vihast hoolimata isa külge kinni, sest unustas süüa. Ma armastan, kuidas ta räägib mulle kummalisi lugusid ja kuidas ta teeb minust midagi nähtamatut ja hoomamatut.

Kui ta tuleb, aurustub aeg, nagu seda polekski. Ma armastan seda, kuidas minust sai temaga see, kes ma olen. Seal, kus me pole enam üks pilv, oleme üks pilv.