Rusude alt hingas Ibrahim Zakaria lootust

Kui noore Ibrahim Zakaria ja tema ema Duha Nourallahi kohutavatest hetkedest on möödunud seitse kuud, taastuvad mälestused nendest rasketest hetkedest, nagu juhtuksid need täna. Jablehi linna tabanud maavärin ei olnud lihtsalt looduskatastroof, vaid pigem raske proovikivi inimese võimele raskustega silmitsi seista ja meeleheidet vältida.

Need viis päeva rusude all olid kogemus, mida Ibrahim ei suutnud kunagi unustada.

Need päevad möödusid aeglaselt ja väsitavalt ning hetked segunesid tundidega raskes võitluses aja ja oludega.

Oma kodu rusude all lõksus oli iga hetk raske võitlus ellujäämise nimel.

 Teda haaras füüsiline ja emotsionaalne valu ning kurvad pildid õest Rawyast kummitasid teda järeleandmatult.

Rawya, kes ei elanud üle katastroofi õudust, ja tema mälestus elas Ibrahimi südames iga hetk

Vihm on lootuse peremees..

Mis puutub vihmasse, siis see väike sära imbus läbi märja pinnase ja pani lootuse õitsema.

Tal oli selles valusas loos ka oma kohalolu. Iga taevast langenud veetilgaga tundis Ibrahim, et need on lootusepunktid, mis hiilisid taevast välja, et kustutada tema süda ja võidelda meeleheitega, mida ta püüdis kontrollida.

Vihmal oli palju sügavam tähendus kui märjal olemisel, see oli vastupidavuse ja uuenemise sümbol.

Ja oli veel midagi, mis andis talle jõudu ja tahet raskustele vastu seista, ja see oli usk.

Nagu vihmavesi, mis voolas pragude ja mulla vahelt, imbus usk Ibrahimi südamesse ja täitis ta julgusega.

Ta ei lasknud meeleheitel võitu võtta, vaid pigem kasutas oma usku karmide tingimuste vastu võitlemise vahendina.

Päästemeeskondade saabumise hetkel oli näha ületamatu valgusvihk. Nagu vihm, mis laotas üle rusude, oli see nagu lootus, mis süttis Ibrahimi südames ja tõi ohverduse.

Looduse ja inimese vahel oli ühine punkt, kus jõud peitus vastupanus ja uuenemises.

Seitse kuud pärast seda kohutavat sündmust jätkab Ibrahim Zakaria oma elu ülesehitamist.

Ibrahim Zakaria, järjekindlus ja unistus paremast homsest

Ta ei kanna oma südames mitte ainult selle raske kogemuse mõju, vaid ka sihikindlust ja tahet kõigist raskustest üle saada. See oli vihmavee poolt pekstud rusude all, kasvades ja tõustes tugevamaks, et ehitada üles uus elu, kaugel katastroofi ja selle igavuse mälestusest.

„Selle liigutava teekonna lõpus kehastuvad noore Ibrahim Zakaria püüdlused sama selgelt kui aja poolt mitmes värvitoonis kirja pandud tähestikud. Tema silmis on näha lootuse ja sihikindluse sära, ta jätkab oma tuleviku värvimist unistuse ja väljakutsete värvidega.

Tema ambitsioonid peegelduvad tema nägemuses uuest elust eemal hävingu varjudest, kui ta püüab ehitada uut teed, mis on täis saavutusi ja võimalusi.

Ta püüdleb oma isiklike ja ametialaste eesmärkide saavutamise poole ning teeb kõvasti tööd, et muuta oma unistus reaalsuseks, mis elab tema päevikus.

Ibrahimi jaoks pole lootus lihtsalt mööduv sõna, see on elustiil. Ta usub tahtejõusse ja inimese võimesse raskustest üle saada ning seetõttu ehitab ta oma tulevikku selle filosoofia järgi. See enesekindlus kehastub tema silmades,

Tundub, et ta ei tunneta takistusi, vaid näeb ainult võimalusi, mis teda ees ootavad.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Ibrahim Zakaria ja tema ema Duha Nourallahi lugu jääb trotsi, vankumatuse ja lootuse inspireerivaks õppetunniks.

Nende lootus ja otsustavus raskustega silmitsi seistes tuletab meile meelde, kui tähtis on uskuda, et homme tuleb kogu headusega.

Ja et iga väljakutse saab muuta võimaluseks. Ja pärast nende kuude möödumist jääb Ibrahim küünlaks, mis valgustab teed kõigile Uurimine Unistused ja nende saavutamine tänu tugevale tahtele ja kustumatule lootusele

Enrique Iglesias kutsub päästma Süüria lapsi